Jah, neljapäev oli see õnnelik päev, kus pärast neljandat tundi sai juba koolist vabaks ning minna ekskursioonile. Keemia arvestus tehtud - mindi sööma ning peale seda juba õue bussi ootama. Buss pidi jõudma kell 13:10 ning enam-vähem selleks ajaks ta ka jõudis. Nägime, et saame sõita ilusa ja igati nõuetele vastava Hansabussi bussiga. See hõbedane tööloom oli igati valmis meid sihtpunkti vedama. Bussijuhil oli raskusi bussi juhtimisega kooli hoovi, seega otsustasime me heateo teha ning sammusime ise bussile õnnelikult vastu. Bussiukse ees ootas meid üks Julia nimeline naine ning nõudis meie õpetajat. Unustasin mainida, et sõit Vargamäele toimus koos Haabersti Vene Gümnaasiumi 10.klassiga. Niisiis, saime lõpuks bussi ning bussis istumise korraldus oli rangelt paigas - vene kool vasakul ja eesti kool paremal. Meile sobis see. Vargamäele Albu valda oli umbes 80 kilomeetrit seega väga kaua sõitma ei pidanudki.
Jõudes vargamäele tundsime kohe mõnusat õhkkonda. See rahustav puhas õhk ning maaelu. Tundsime kohe, et oleme linnast välja saanud. Kõndisime taluaiast sisse ning seal ootasid meid 2 naist. Meid jagati kahte gruppi - vene grupp ja eesti grupp. Peale gruppidesse asumist hakati meile ekskursiooni tegema. Meie grupijuht oli rahvariietes muhe naine kergelt ülbe käitumisega, aga ainult positiivses mõttes. Esmalt viidi meid aida juurde, kus olid erinevad aidaruumid nagu näiteks viljaait, riideait jne. Sealt edasi läksime lauta. Laudas nägime erinevaid ruume nagu näiteks tagakamber, eeskamber, sahver jne. Grupijuht rääkis ka sellest, mida söödi Tammsaare peres. Huvitav oli see fakt, et talvel lapsed õue ei saanudki, kuna neil polnud midagi jalga panna. Meelt lahutati talvel sellega, et mängiti perekondlikke mänge. Kui praegu oleks samamoodi, et lapsed talvel õue ei saaks, poleks sellega probleeme. Tänapäeval on igasuguseid tegevusi kodus teha ning lapsed arvatavasti ongi meelsamini kodus kui õues. Veel näidati kuidas pesti vanal ajal pesu ja muid igapäevaseid tegevusi.
Laudast edasi jõudsime uude elumajja. Enne sisseastumist pidime panema kõik haiglast tuntud sinised sussid jalga, et me põrandaid poriseks ei teeks. Seal oli näha Tammsaare sugupuu ning oli seal veelgi palju huvitavat kraami. Elumajas oli ka ''Tõe ja Õiguse'' tuba ning sealt edasi ruum, kus oli A.H.Tammsaare vahakuju. Kõige rohkem pakkus huvi loomulikult Tammsaare vahakuju, mis nägi väga reaalne välja. Mõned tegid sellega pilti, mõned jõllitasid niisama näkku. Sealt edasi sai ka kuulata Tammsaare raamatu katkendeid.
Pärast jalutuskäiku Tammsaare elumajast suundusime edasi saunikute ja kultuurihiide poole. Seal olles avanes maaliline vaade tagasi Tammsaare talule. Tuli kohe meelde vana Eesti krooni kahekümne viiese tagakaanel olev pilt. Kultuurihiide on istutatud üle 100 puu, mis on pühendatud erinevatele inimestele. Aga kuna oli vihmane ilm, siis kõiki neid puid me üle kaeda ei saanud. Suundusime tagasi üles. Natuke aega puhkust ning saime süüa. Söögiks oli keedukartul maitsva kastmega, kapsasalat ning kõige tipuks üks mõnus pikkpoiss. Söögi kõrvale pakuti ka head morssi. Magustoiduks oli mingisugune jahuteema, mis mitte kellegile ei maitsenud, vähemalt mina kuulsin ainult halbu sõnu selle kohta. Eks need noored ole ära hellitatud oma Big Macide ja friikartulitega.Kõht täis - oli aeg teha väikene viktoriin. Tehti grupid ning grupid said kõik 10 erinevat küsimust. Kes kiiremini küsimustele vastused leidsid, said ka auhinna. Küsimused ise olid kõik loomulikult Vargamäe või Tammsaare kohta. Kõik tahtsid auhinda saada. Auhinnaks oli riidest kott ning harilik pliiats. Kuna vihma sadas ning küsimustele vastuste saamiseks oli vaja õues ringi joosta ning kõik kohad läbi kammida, leian, et kõik see jama, mis tegime, ei olnud auhinda väärt. Meie grupp ei võitnud ning peale võistlust olid kõigil püksid ja tossud mudased ning ise läbimärjad. Küll aga saime targemaks ning sealt pluss punktid.
Peale viktoriini oli aeg tagasi Tallinna poole sõita. Vene kooli noored olid kõik väga erutunud Vargamäe võludest ning võtsid kohe bussis laulud üles. Kellelgi sealt kambast lauluhäält jumala poolt antud polnud, aga vahet pole - vähemalt neil endil oli lõbus.
Lõppu lisaks veel, et soovitan kõigil, kellel vähegi on huvi ajaloo vastu, minna Vargamäele. Te ei kahetse seda!
Tekst: Oliver
Pildid: Kristel
Teksti redigeeris: Kristel
No comments:
Post a Comment