Õpetajate elu ja unistused

      Kõik me näeme oma õpetajaid ainult tundides ja teame neist ainult seda, kui professionaalsed nad on ja kui hästi nad oma ala tunnevad. Missugused inimesed nad aga tegelikult on, millest unistavad ja kuidas elavad, see on jäänud mõistatuseks.

Tegime siis mõningatega neist intervjuud, et seda saladuskatet veidi kergitada...

-Kelleks lapsepõlves saada tahtsite?

Külli Kose-Rodal: Nagu ikka lapsed -  juuksuriks või õpetajaks.

-Kuidas Te siis raamatukoguhoidjaks saite?

Läks nii, et raamatud meeldisid, kool ka meeldis ja nii see läks, paljud tegurid mõjutasid, aga lapsepõlves küll ei mõelnud, et kooli tööle tulen, see tundus nii õudne.

Viljar Laasi: Õpetajaks.

-Ja ei ole pettunud oma valikus?

Eriti mitte, klassijuhataja ütles, et pean saama õpetajaks ja saingi.

Eliis Maripuu: Tahtsin saada näitlejaks ja õpetajaks.

-Miks te nende kahe hulgast õpetajaameti valisite?

Ei tahtnud teadust tegema minna. Algul oli valik, kas teadus või õpetaja.
Tahtsin väga näitlejaks saada, aga sain aru, et ei ole selleks piisavalt andekas. Seal pead muretsema, kas publik tuleb või ei tule, koolis on kogu aeg klass täis.

Lemme-Liis Elp: Lapsepõlves tahtsin saada klouniks.

-Kuidas Te siis õpetajaks saite?

Kas on mingit vahet? Ma mäletan, kuidas telekast näidati vene tsirkust ja seal oli üks naiskloun, kes võttis paruka peast ja kellel olid meeletult pikad juuksed ja see jättis mulle tohutu mulje. Minul siis juba juuksed kasvasid, ma ei olnud enam päris kiilakas, (,,tita-kiilakas") ja mõtlesin, et võiks ka selline olla. Õpetajaks õppimine käis tegelikult läbi muusikaakadeemia, sest ma läksin pärast gümnaasiumit õppima koolimuusika osakonda muusikaakadeemias, mulle tehti ettepanek tulla Lillekülla õpetama. Õpetasin algul viiendast klassist alates kuni kaheteistkümnendani, aga kuna vahepeal loodi üks hästi tore eramuusikakool, kuhu mind paluti ka õpetama, siis ma jätsin endale ainult gümnaasiumiklassid.

Madean Altsoo: Õpetajaks, AUSALT!

Svetlana Vlassova: Unistasin, et minust saab hea raamatukoguhoidja, panin kõigile raamatutele numbrid peale ja mängisin, et mul on kodus enda raamatukogu. Kui ma kooli läksin, siis esimene õpetaja oli väga hea, lahke, tubli, tore ja siis tekkis mõte, et ma võiksin ka selline olla.

-Mis on olnud Teie elu kõige pöörasem kogemus?

Külli Kose-Rodal: Ma olen Euroopa kõige kõrgemas tipus käinud, Mont Blankis.

Viljar Laasi: Kõige pöörasem oli magada kolmes Euroopa suurimas pealinnas telgis.

Eliis Maripuu: See kui käisin sukeldumas 34 m pealt koopasse, see oli päris äge.

Lemme-Liis Elp: Terve minu elu on hästi pöörane sündmus. Näiteks on olnud hästi vahvaid ja pikki reise, kus on toimunud väga palju, aga minu kõige õnnelikumad sündmused võib-olla on olnud sellised, kus minu lapse- ja noorpõlve iidolid, bändid on jõudnud lõpuks Eestisse. Näiteks Metallica, mida ma ei arvanud, et ma ära näen. Paar päeva tagasi, kui oli Eestis teatripäev, oli Nukuteatris suurteatripäeva pidu, kus üks minu gümnaaasiumiaegne lemmik mängis tantsuks punk rock-ansambel Soomest, Dingo. Läheb mõnikord hästi, kui sa näed oma kunagist suurt lemmikut lava peal ja saad tal käest kinni võtta ja temaga koos laulda ilusat laulu.

Madean Altsoo: Kui kanuumatkal kosest laskudes läks paat ümber, mõtlesin, et suren ära, aga kaotasin ainult prillid sinna koske.

Svetlana Vlassova: Tütre sünd 1995. aastal.

-Mis on Teie suurim unistus?

Viljar Laasi: Omada enda jahti ja sõita sellega mööda merd ringi.

Eliis Maripuu: Tahan saada rikkaks ja ilusaks (naerab).

Lemme-Liis Elp: Üldiselt mina endale illusioone ei tee, ma elan ja kui ma olen otsustanud midagi teha, siis ma proovin selle asja ära teha. Ma armastan väga reisida. Me oleme ammu võtnud perekeskseks, et me ei kingi üksteisele tühja-tähja, vaid me kingime lennukipileteid ja nädalalõppe kuskil Euroopas. Kui ma tahan, siis häid tuttavaid on ju terve Euroopa täis, kui tahan, siis istume abikaasaga lennukisse ja sõidame Viini, ooperit kuulama, kui tahame, lähme Stockholmi jalutama, kui tuleb himu, siis lähme Münchenisse. Eks me oleme iga aasta kinkinud üksteisele ühe sellise reisi ja kindlasti on meil oma üks väikene kohake kuskil soojade vete ääres olemas. Siiamaani oli selleks Egiptus, kui teie käite suvilas, siis meie käisime Egiptuses 6 aastat järjest, meie suvila oli Egiptuses. Nüüd kahjuks rahutuste tõttu ma seal kevadeti käia ei saa, aga me oleme avastanud Kreeka väikesed saared, nii et pärast jaanipäeva mina kaon.

Madean Altsoo: Lapselapsed.

Svetlana Vlassova: Läheb varsti täide. Unistasin minna Pariisi ja nüüd aprilli lõpus lähen.

-Mis on olnud kõige meeldejäävam sündmus koolist õpilasena või õpetajana?

Viljar Laasi: Kunagi korraldas mulle klass sünnipäeva klassis, mis oli täis õhupalle, ja toodi torti.

-Olite populaarne poiss?

Võib-olla olin, v6ibolla lihtsalt poeti (naerab).

Eliis Maripuu: Õpilasena - keskkooli lõpetamine. Õpetajana - klassijuhatajaks saamine, ja see, kuidas klass kinkis mulle metallist raamatu, kuhu nad kõik kirjutasid oma nimed sisse ja kirjutasid, et ma olen parim õpetaja. Veel, ükskord nad tegid mulle üllatuse: ütlesid, et on mingisugust pättust teinud ja siis lasid mu saali sisse kutsuda... seal põles küünal ja nad laulsid mulle, hästi nunnu.

Lemme-Liis Elp: Õpilasena on mul meeles see, et issand, kui lihtne kõik oli, poole gümnaasiumi pealt sain aru, et saan vist kuldmedali, ema küsis selle peale, et kas sa õpid ka kodus, sest kodus mind õppimas ei nähtud. Rohkem ma tegelesin muusika ja teatriga, seetõttu tuli see kuldmedal üllatusena, mis oli gümnaasiumi lõpuks meeldiv - ühe eluetapi lõpetamine. Läksin õppima sellist eriala, kus mul sellest medalist mingit kasu ei olnud. Läksin õppima muusikat, kus olid ainult puhtmuusikalised ained.

Õpetajana - see, miks ma ei taha ära minna, miks ma 17. aastat juba õpetan, on see, et ma ei saa aru inimestest, kes kardavad kooli tulla. Minu arvates, kui sinu vastas on 20-30 noort kena inimest, kes sind ilusti kuulavad, kellega saad arutleda, mõnikord paugud ja partsud nende peale, aga armas aeg, kui ma ütleksin, et ma ei taha õpetada, siis sülitaksin nagu iseendale näkku, sest teie (õpilased) olete need, kes hakkavad pangas kunagi mind teenindama, teie naeratate mulle ilusalongis, teie müüte mulle lennukipileteid, teie olete need, kelle poole ma vana pensionärina pöördun sotsiaalametisse, et oma pensionit kätte saada (naerab). Noorte seltskond on see, mis on minu jaoks kõige vaimustavam.

Madean Altsoo: Neljandas klassis sain klassi kõige ilusama poisi käest musi (see ei olnud Andrus Ansip, kes oli ka minu klassivend).

Svetlana Vlassova: Õpilasena õppisin väga hästi, aga käitumine oli väga halb. Tegime koos klassiga asju, aga mina olin nagu see eestvedaja. Näiteks panime igasuguseid nõelu lukuauku, et õpetaja sisse ei saaks ja tund ära jääks; eriti inglise keele õpetajale tegime nalja - me vihkasime teda eriti (oi issand, mitte midagi isiklikku...(naerab)). Ja siis oli keemia õpetaja ka väga vastik, tollele tegime ka igasuguseid koerusi.

Õpetajana see, kuidas Renno kirjutab kogu aeg töövihikusse “Ja ljublju Svetlanu!”,  see on alati naljakas, aga muidu kõige toredam sündmus siin koolis on see, et ma olen klassijuhataja. Kui ma viiendas klassis sain klassi, kus ma praegu olen klassijuhataja, see oli lahe.

-Kui Te saaksite maailmas ühte asja muuta, mis selleks oleks?

Külli Kose-Rodal: Et inimesed oleksid positiivsemad ja naerataksid.

Viljar Laasi: Teeks kõik inimesed targaks, siis oleks võimalik täiuslik maailm ja ei oleks probleeme.

Eliis Maripuu: Et Eestis oleks kogu aeg suvi, soojad veed, mered ja ookeanid.

Lemme-Liis Elp: On olemas 7 surmapattu ja kui need 7 oleks olemata, ma usun, et maailm oleks palju parem paik. Aga selleks me peame alustama iseenese seest ja leidma enese seest selle kõige parema ja mitte näitama välja seda halvemat.

Svetlana Vlassova: Teeksin niimoodi, et kodutuid lapsi oleks vähem. Praegu on meie ühiskonnas ja välismaal see suur probleem. Ma kas soetaksin nad kuskile perre või lahendaksin kuidagi teisiti selle probleemi.

Intervjuu: Diana
Pildid: LiisP